Классика - скачать книги или читать онлайн. Страница 760

Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks. Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.

Oskar Lutsu kuulsa Paunvere-sarja kolmas osa. Lood, mis selles raamatus on Eesti kinovaatajatele tuttavad, sest kui esimene pool raamatust on kandvaks osaks filmile «Suvi», siis tagumine pool filmile «Sügis». Käesolev trükk on võimalikult Lutsu algteksti järgiv. Oluliseks täienduseks on Krista Simsoni illustratsioonid.

Oskar Lutsu jutustus "Tagahoovis"

Tootsi-lugude järg.

Oskar Lutsu "Kevade", "Suve" ja "Sügise" vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga "Pildikesi raugapõlvest". Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus "Talve" ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu "Talve" käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see "Talve" vastuvaidlematult!

13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud “Völsungite saga” põhineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega 5. sajandil. “Völsungite saga” on nn. vana-aja saagade korpuse kõige tuntum tekst, lugu lohetapja Siguršist ja Völsungite soo langemisest oli kunagi üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Sigurši loo tänapäeval tuntuim keskaegne ümberjutustus on keskülemsaksakeelne “Nibelungide laul”. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist, või sellest, kuidas seda kõrgkeskaegsel Islandil mäletati ja ette kujutati, on rikas ja mitmekülgne ning pakub kõigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.

Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist. „Hervöri ja Heišreki saaga“ põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Įsmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Ühest küljest jätkab raamat „Völsungite saaga“ tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.

Mahuka kogumiku ülesehituse aluseks on Ernst Enno (1875–1934) neli luulekogu: „Uued luuletused”, „Hallid laulud“, „Valge öö“ ja „Kadunud kodu“. Avatsükli „Üksilduse maa“ ja lõpetava tsükli „Kumendavad rannad“ moodustavad kogudes avaldamata luuletused. Ernst Enno on eesti luule puhtakujulisemaid ja sugestiivsemaid lüürikuid. Juhan Liivi ja Gustav Suitsu kõrval andis just tema 20. sajandi esimeste kümnendite jooksul suuna uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis.

Kõik me rändame südamest südamesse. „Toomas Nipernaadi” on üks Eesti kirjandusklassika omapärasemaid teoseid ning selle samanimeline peategelane kahtlemata meie kirjandusloo põnevamaid karaktereid. Esmapilgul näib ta mehena, kes lihtsalt reisib paigast paika, võidab südameid ja jutustab lugusid, et siis lahkudes ühe hetkega kõik unustada… Aga võib-olla suudab just tema oma rännakute kaudu talletada kõigist enam? Ehk jäävad tõepoolest talle kalliks kõik hetked, kõik südamed ühtmoodi?

Eesti Ekspressi Raamat Romaani „Dessant” tegevus toimub väikeses Normandia külas. Sealsamas, kus leidis aset Teise maailmasõja lõpu saatuslik dessant. Minajutustaja Julie on selle sündmusega väga tihedalt seotud: tema töö on turistidele Normandia dessandist rääkida. Plahvatus toimub kohe: romaani esimestel lehekülgedel haigestub Julie väike tütar Emma leukeemiasse. See on mõni kuu pärast seda, kui on selgunud, et abikaasa Henri on naist juba üle aasta petnud. Julie ellu ei jää enam midagi peale sõja. „Dessandi” lakooniline ja minimalistlik jutustamisstiil teeb sündmused usutavaks ning lugejale tundub, et just nii see olnud ongi. Äärmuslikud tunded – viha ja armastus, meeleheide ja lootus – paistavad Juliel üle pea kasvavat. Kaks dessanti – haiguse ja liitlasvägede – põimuvad ajalisest vahemaast hoolimata omavahel nii tihedalt kokku, et enam ei tea, kus algab üks ja lõpeb teine. Seitse aastat Normandias elanud Riikka Ala-Harja (s 1967) on kirjanik ja dramaturg, kelle romaane tuntakse nende omamoodi pilklike süžeede ja vastuvoolu ujuvate karakterite poolest. Kivistunud põhimõtteid lõhkudes vaatleb Ala-Harja oma teostes teemasid nagu multikultuursus, kodu ja kodutus, töötus ning üksindus. „Dessant” on Ala-Harja kuues romaan, mis oli ka 2012. aasta Finlandia kirjanduspreemia üks nominente.

Kolmas raamat Ekspressi Kirjastuses taas ilmuma hakanud sarjast Seiklusjutte maalt ja merelt on triloogia esimene osa ja Dumas musketäriromaanidest tuntuim. 17. sajandit kirjeldav romaan käsitleb igale ajastule olulisi teemasid, nagu au, sõprus, kuulsus ja võimuvõitlus, ja on tõeliselt põnev lugemine kõigile alates teismeeast. Põgenenud oma eluprobleemide eest musketärikuue alla, veedavad musketärid oma päevi aega surnuks lüües ja prassides, harrastades kerglasi armulugusid ja kaitstes kuningat.

Armastatud kirjaniku kevadluulet lastele. Illustreeritud imeilusate piltidega.   VANAEMA-KEVAD Vanaema-kevadel äkki jõudu napib. Kõik ta panipaigadsahvrid, sahtlid, kapid   täis on linnulaulu, lilli, lõhnu, tuuli. Laulu ülejäägid meie naeruhuulil.   Kõik, mis oli anda, On tal ära antud. Kingisaajatelgi Kingid juba kantud.   Vanaema tunneb usinusest uhkust. Aga nüüd ta võtab veidikeseks puhkust.