Путеводители - скачать книги или читать онлайн. Страница 48

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“ Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline. Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…

Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat. Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas. Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.

Katalooniat võib pidada Hispaania põhjalaks, müütilise Lõuna- ja Põhja-Euroopa mentaliteedi kokkupuutepunktiks, kus härjavõitlused on keelatud, siestat ei peeta ja igaühel leidub tagataskus väike äriplaan. Barcelona on katalaanide kantsi pealinn, mille mässumeelne loomus Hispaania kuningriigil rahulikult suikuda ei lase. Tulin Barcelonasse vahetusüliõpilaseks, pikendasin seda imede aega magistrantuuri võrra ja kui vabandused otsa said, jäin päriseks. Barcelona on muinasjutumaa, kus kõik leiavad selle, mida parasjagu otsivad. Vabameelsuse. Muretuse. Ettearvamatuse. Mitmekesisuse. Koostegemise rõõmu. Armastuse. Aga ka töö ja kodu. Ees ootavad ilusad rohelised mäenõlvad, mida päev-päevalt vallutada, ja Vahemere kaldapealne, kus käimisest väsinud jalad vette lükata. Ees ootavad pikad traditsioonid ja unistuste tulevik. Ees ootab linn, kus on kõik võimalik, sest inimesed mahuvad üksteise kõrvale ära. Linn, kus vastandid ei välista, vaid täiendavad üksteist.

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn. Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti. Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.

Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel. Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee? Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida? Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad. Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala. Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi. Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna. Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi. Kõik see varises aga üleöö kokku. Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.

Kõrvemaa kohtumised. Leedu linnujaam. Eestimaa pilvepiirilt. Saimaa rahu. Lapimaa värvimäng. Sürreaalsed ekspeditsioonid Siberis. Fääri saarte unistus. Ürgne loodus, ürgne kutse. Möödunud sajandi rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Kunagiste reisikogemustega ei ole rändajal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse. Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või üürikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Õpetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jälgi praegusest Vietnamist. Nägime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa pöördumatult meie vaatenurka elule.

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sai põhjanaabrite pealinnast mu kodulinn, kust leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Sattusin ajakirjandusse pooljuhuslikult, aga olen Helsingist kirjutanud lugematuid artikleid Postimehele ning toitnud uudistega Reutersi miljardit infonäljas lugejat – Helsingi terrorismirünnaku aprillinaljast kuni reaalsete veriste koolitulistamisteni. Üks artiklite teema on Nokia, millest Soomes ei saa üle ega ümber ning mille olulisust on raske lõpuni mõista isegi ühiskonnas sügavalt sees olles. Pea iga inimese lugu on siin ka Nokia lugu. Mina kirjutasin Nokia lugu 11 aastat, päevast päeva. See oli suure edu ja suure ebaõnnestumise kajastamine – ja edastatud sõnumite sisu järgi tunnustati või vihati ka mind ennast. Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Raamatut alustasin teraapiamõttega, et panna punkt ühele pikale perioodile oma elus. Ent vaid mõned kuud hiljem võtsin vastu tööpakkumise… jah, arvasite ära, Helsingis. Contributors: 1