Путеводители - скачать книги или читать онлайн. Страница 50

Leslie Leino raamat räägib elust, millest paljud üle maailma unistavad. Minna hiiglasuurde ülikiirelt arenevasse Hiinasse, õppida selgeks hiina keel – mitmed proovivad, vähestel õnnestub. Ent eestlane Leslie on suutnud midagi enamat: ta elab ja töötab Hiinas, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see „valgel suurninal” õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid. Lugejaile avaneb kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest, hiiglaslikest mastaapidest ning ootamatust muutumisest. Autori vaatenurk on kahetine, kord seesolijalikult emotsionaalne ja vahetu, kord välisvaatlejalikult kiretu ja analüüsiv. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse, ärimehi seal ootavatest komistuskividest ning Hiinaga seotud enim levinud väärarusaamadest.

Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga. Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi. Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa. Janek Balõnski

Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi. Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli. Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või eesti laste laulu- ja mänguringi vedamisega. Saale Fischer

Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa. Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks salakaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid. Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku. Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles. Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.

Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki. Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka. Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin. Kati Nielsen

Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud. Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant. Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega. Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa… Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu. Rita Ahonen

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea. Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse. Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin. Maarja Yano

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole. Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…

Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama. Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümbritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud. Ivo Tšetõrkin

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana. Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise! Aimar Ventsel

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast. Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist. Mirjam Johannes

See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd. Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida. taRRvi