Путеводители - скачать книги или читать онлайн. Страница 50

„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust! Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde. See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse. Mailis Hudilainen

Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last. Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde. Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.

Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks. Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi. Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud. Hille Hanso

Ühel külmal veebruarikuu õhtupoolikul arvutist lohesurfipilte vaadates tegin maailma kõige ebaratsionaalsema otsuse: minust saab lohesurfar! Pärast esimest vapustavat sõidukogemust keerlesid kõik mu mõtted vaid surfamise ümber. Kuna Eesti suvi on üürike, lendasin surfiaega pikendama Filipiinidele. Nautisin ööelu pealinnas Manilas, elasin vulkaanijalamil kohalikus kogukonnas, õppisin djembe-mängu ja osalesin draakonipäise paadiga võistlustel. Leidsin Filipiinidelt täieliku lohesurfarite paradiisi. Adrenaliin on ülepurjestuses ja maatuulega sõites põhjas mis põhjas. Elul oli mulle varuks veel üks kannapööre: endalegi ootamatult loovutasin oma südame kohalikule noormehele ning sündis imearmsate pruunide mandlikujuliste silmadega plikatirts. Paraku jäi meie pisikese eesti-filipiini segaperekonna elu aga bürokraatia masinavärgi hammasrataste vahele… Kristi Dela China

Leslie Leino raamat räägib elust, millest paljud üle maailma unistavad. Minna hiiglasuurde ülikiirelt arenevasse Hiinasse, õppida selgeks hiina keel – mitmed proovivad, vähestel õnnestub. Ent eestlane Leslie on suutnud midagi enamat: ta elab ja töötab Hiinas, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see „valgel suurninal” õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid. Lugejaile avaneb kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest, hiiglaslikest mastaapidest ning ootamatust muutumisest. Autori vaatenurk on kahetine, kord seesolijalikult emotsionaalne ja vahetu, kord välisvaatlejalikult kiretu ja analüüsiv. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse, ärimehi seal ootavatest komistuskividest ning Hiinaga seotud enim levinud väärarusaamadest.

Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga. Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi. Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa. Janek Balõnski

Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi. Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli. Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või eesti laste laulu- ja mänguringi vedamisega. Saale Fischer

Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa. Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks salakaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid. Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku. Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles. Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.

Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki. Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka. Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin. Kati Nielsen

Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud. Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant. Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega. Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa… Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu. Rita Ahonen

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea. Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse. Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin. Maarja Yano

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole. Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…