Путеводители - скачать книги или читать онлайн. Страница 52

Mis maa see on, kus laululinnukesel on sõiduauto hind, kus mošee kõrval kõrgub sünagoog ning mille asukohta enamik meist maakaardil määrata ei oskaks? Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest, harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline koosseis (kirju). Saab teada, millega ämma-äia sügavale džunglisse meelitada (korjaaliga) ning mis mured vaevavad hiiglaslikke merikilpkonni (eredad hotellituled). Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat skeptilist eestlast (troopiliste taimemikstuuridega), mis valitseb illegaalsetes kullakaevandustes (anarhia) ning miks kogu riik prahi sisse on uppumas. Soovituslik ja valgustav lugemine igale algajale maailmaparandajale!

Populaarse raamatu parandatud ja täiendatud uustrükk, lisatud on foto ja epiloog. Raamat räägib loo sellest, kuidas endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. „Buenos Airese hing on ülbe ja pirtsakas; samas ka üllas ja suuremeelne,” ütleb autor. „Ühel hetkel virutab ta sulle õelalt naerdes sellise paugu, et vajud põlvili, veremaik suus; teisel hetkel teeb sulle uskumatuna näivaid suuremeelseid kingitusi.”

Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida mulle reklaamiti kui kohta, kus 60% elanikkonnast on seksuaalse hälbega või narkomaanid. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, siin lokkab narkoäri ja vabameelsus. Mõne jaoks põrgu, teise jaoks paradiis. Ibizal on aga ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja turistid ära lähevad. Ibizal otsivad ennast ja kadunud aegu hipid-lillelapsed ning teised armastusse ja vabadusse uskujad. „Minu Ibiza“ pole vaid lust ja lillepidu, on ka valu ja haiget saamist nagu päris elus ikka. Selle raamatu siduv aines ja selgroog on mu kirju elu. Tung minna, olla teel, avastada ennast ja oma identiteeti mujal. Minna üksi, häälega. Minna väikese lapsega. Armastuse otsimine, vaimustuse leidmine.

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi. See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega. Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega. Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem. Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski… Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese. Mae Merusk

„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“ Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis – ja rännak võib alata!

Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik. Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe. Katri Kuus

Seekordse raamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub. Mis hinnaga saab lapsest kasvatada kakskeelset ja -kultuurilist inimest? Kas on lihtne leida tööd Ameerikas? Kas kriis laheneb?

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa. Maret Nukke

Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb. Liisi Lõo

Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates. Manona Paris

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”