Путеводители - скачать книги или читать онлайн. Страница 54

Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud.Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis.

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed… ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki. Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas. Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu. (Mae Lender)

Kuhu kadusid Chaneli parukad? Miks tahab Pariisi korteriomanik näha üürniku tuludeklaratsiooni? Milline oli mu kapisuurune katusekorter? Kus on Pariisis prestii˛ne elada? Kuidas moeshowle modelle valitakse? Milline on tõeline pariisitar? Millised on Pariisi huvitavamad restoranid? Kui palju prantslane puhkab?…
Selles raamatus leiate vastused nii neile kui paljudele teistele küsimustele. See on lõbus antropoloogiline vaatlus, kus absurdsed situatsioonid vahelduvad konkreetsete ellujäämisnäpunäidetega ning kus ma jutustan oma tähelepanekustest Prantsusmaa ja prantslaste ning Pariisi ja pariislaste kohta. Teie ees on väike sissevaade prantslaste
igapäevaellu, nende veidrustesse, kommetesse ja harjumustesse. Kuid see on ka minu lugu – sellest, kuidas uude keskkonda sattusin ja kuidas siin kohaneda tuli.

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“ Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

Siin kaante vahel on lood minu väga omapärasest eluperioodist Horvaatias, mis algas talvise erakupõlvega väheasustatud saarel, kus olin mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Minu Horvaatiasse kuuluvad veel: keeruka loomuga bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, abitu lumivalge lambatall, lehmasoolikaid järavad kaeluskotkad, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, aga ka horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest sõjaõudustest, ja mu enda lood merehädas loksumisest, illegaalipõlvest, hullumeelsest karnevalist, oliivide korjamisest ning gaasilõhnalistest seentest. Kui mu pooleaastane vabatahtlikuaeg läbi sai, hakkasid toimuma kummalised lood, mis mul saarelt ära ei lasknud minna…

See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänudkorterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Kaheksas raamat sarjas „Aja jälg kivis“ viib lugeja teisele poole ookeani, Ameerika Ühendriikidesse. Rännak algab pealinnast Washingtonist ning riigi tähtsaimast hoonest Kapitooliumist. Külastame ka Valget Maja ja tutvume USA esimestele presidentidele pühendatud mälestusmärkidega. New Yorgis saame teada, kuidas kerkisid Manhattanile omavahel kõrguses võistlevad pilvelõhkujad ning kuidas jõudis Vabaduse saarele antiikdrapeeringuisse mähitud leedi Vabadus – Vabadussammas. Uurime järele, kuidas ehitati uhke Brooklyni sild ja suursugune New Yorgi Keskvaksal, heidame pilgu hiigellinna alla metroosse ja Guggenheimi muuseumi Manhattani pilvelõhkujate keskel. Võrratus Kalifornias ootavad meid unelmate vabrik Hollywood, Päikeseloojangu bulvar Los Angeleses ja ajakirjandusmagnaadi William Randolph Hearsti luksuslik loss San Simeonis. Mingil juhul ei tohiks imetlemata jätta Kuldvärava silda San Franciscos. Saame teada ka selle, kuidas kerkis Nevada tolmusesse kõrbelinna Las Vegasesse esimene hiilgav kasiinohotell Flamingo ning kuidas Elvis Presley päästis selle linna meelelahutusäri. Ja siis on aeg rännata lõunasse, muusikalinna Memphisesse, Beale Streetile, Päikesestuudiosse ja Elvise koju Gracelandi ning lõpuks salapärasesse voodoohõngulisse Louisianasse, Baton Rouge’i, kuhu kerkis 19. sajandi keskel kummaliselt keskaega meenutav uusgooti loss.

Sarja viienda raamatu rännud viivad kahte lahutamatute ajaloosidemetega ühendatud riiki – Austriasse ja Saksamaale. Külastame kaunist klassikalist Viini ja Mozarti linna Saltzburgi. Käime ära ka Obersalzbergis, kus kunagi oli killuke seda ajalugu, mille üle sakslased uhked ei ole – Hitleri esindusresidents Berghof. Edasi viib reis Baierimaa pealinna Münchenisse, Kölni ning nukra saatusega Dresdenisse. Reisi lõpetame Berliinis legendaarsel Kurfürstendammil – ühel noist maailmalinnade tänavatest, mis iial ei maga.